Vererõhumõõtja põhiprintsiip on suruda õhku kokku kohaliku arteri kokkusurumiseks, peatades seeläbi selle arteri pulsatsiooni ja mõõtes sel perioodil vererõhku. Sfügmomanomeetri mõõtmispõhimõtte võib jagada kahte tüüpi: auskultatoorne meetod ja ostsillomeetriline meetod.
Auskultatoorne meetod, tuntud ka kui Korotkoffi helimeetod, jaguneb veel kunstlikuks Korotkoffi helimeetodiks ja elektrooniliseks Korotkoffi helimeetodiks. Kunstlik Korotkoffi helimeetod on meetod, mida me tavaliselt näeme arstide ja õdede juures, kasutades vererõhu mõõtmiseks manomeetrit ja stetoskoopi; elektrooniline Korotkoffi helimeetod kasutab elektroonilist tehnoloogiat, et asendada arste ja õdesid Korotkoffi helide mõõtmisel. Selle põhimõte hõlmab õlavarre ümber mähitud mansetti, mille rõhk mõjutab õlavarrearterit. Gaasi reguleerimine mansetis muudab rõhku ning pulsatsiooni heli kuulatakse stetoskoobiga, nii saadakse süstoolne ja diastoolne vererõhk.
Ostsillomeetriline meetod, tuntud ka kui võnkemeetod, on suhteliselt arenenud elektrooniline mõõtmismeetod, mis töötati välja 1990. aastatel. Selle põhimõte on rõhu muutmiseks automaatselt reguleerida õlavarre ümber mähitud manseti täitumist. Verevool läbi veresoonte tekitab teatud võnkelaineid, mida rõhuandur võtab vastu. Kui mansett tühjendatakse järk-järgult, muutuvad rõhuanduri tuvastatud rõhk ja kõikumine vastavalt võnkelainete muutustele. Võrdluspunktiks valitakse maksimaalse kõikumise hetk. Selle punkti põhjal leitakse, et kõikumise punkt ettepoole on süstoolne rõhk ja kõikumise punkt tagasi on diastoolne rõhk. Erinevad tootjad määravad need väärtused erinevalt.
