Keemiline kolorimeetriline meetod
Põhimõte: Varajased vere glükoosimõõturid kasutasid glükoosoksüdaasi kolorimeetrilist meetodit. Testriba reageerib verega, muutes värvi. Pärast määratud aja möödumist veretilk pühitakse ja proov suunatakse tagasi glükomeetrisse, et mõõta kromatogrammi ja saada vere glükoosisisaldus.
Eelised: Kiirem kui biokeemilised analüsaatorid, vajab vähem verd.
Glükoosi oksüdaasi elektroodide mõõtmise meetod
Põhimõte: Vere glükoosisisaldust mõõdetakse veres leiduva glükoosi ja testriba glükoosi oksüdaasi vahelise reaktsiooni käigus tekkiva voolu mõõtmisega. Enamik turul olevaid tavalisi mudeleid kasutavad glükoosoksüdaasi mõõtmise meetodit.
Eelised: Kiirem kui biokeemilised analüsaatorid ja keemilised meetodid (30 sekundi jooksul), vajab vähem verd (alla 5 mikroliitri).
Glükoosi dehüdrogenaasi elektroodide mõõtmise meetod (FAD)
Põhimõte: Vere glükoosisisaldust mõõdetakse veresuhkru ja testribal oleva glükoosdehüdrogenaasi vahelise reaktsiooni käigus tekkiva voolu mõõtmisega.
Eelised: Lisaks oksüdaasi eelistele on see spetsiifiline glükoosile, hapnikust ei mõjuta, seda on lihtne säilitada ja seda saab kasutada kuni kõlblikkusaja lõpuni pärast avamist.
PQQ (glükoosdehüdrogenaasi) elektroodide mõõtmise meetod
Põhimõte: Vere glükoosisisaldust mõõdetakse vooluga, mis tekib veresuhkru ja testribal oleva glükoosdehüdrogenaasi vahelise reaktsiooni tulemusena. Peamised tüübid on Roche Superior, Lisutan ja Omron 215.
Eelised: Lisaks oksüdaaside eelistele ületab see puuduse, kuna oksüdaase on õhu madala vesinikusisalduse tõttu raske säilitada. Üldjuhul saab seda pärast avamist kasutada kuni aegumiskuupäevani.
